Virtuaalmasina seadistamine

Teatud asju on Linuxis lihtsam teha ja alati ei ole tahtmist Windowsi kõrvale teda installima hakata,  läheb veel midagi valesti ja kahju on oi-oi kui suur. Pealegi on dual-bootimine küllaltki tülikas. Palju mugavam on katsetuste ja õppimise jaoks operatsioonisüsteemi aknas jooksutada. Eelduseks on muidugi ka see, et protsessor virtualiseerimist toetaks, kuid mis ei tohiks uuemate arvutitega enam eriliseks takistuseks olla.

Selleks on Oracle-l vabavaraline virtuaalmasinaprogramm nimega VirtualBox. Alustuseks tuleb VirtualBox alla laadida.

Paraleelselt tasub ka operatsioonisüsteem välja otsida ja tõmbama panna. Minu valikuks on 64-bitine Debian 6.0.7 netinst torrentifail. Alaalaadimise maht on väike ja sisaldab ainult minimaalselt vajalikku, ülejäänud laetakse käigu pealt internetist alla.

Peale edukat VirtualBoxi paigaldust tuleb avada peaaken ja klikkida nupul "New".

Avanenud aknas saab loodavale virtuaalmasinale meelepärase nime anda ja tüübi määrata.

Kui nimi on tabav, valitakse tüüp ja versioon automaatselt.

Järmisel küljel saab määrata kui palju RAM-i virtuaalmasinale kasutada antakse. Antud juhul seda väga palju vaja ei lähe, kuna põhiasjade jooksutamine jääb ikka reaalse OS-i teha. Suuruse valikul tasub meeles pidada, et virtuaalmasina töötamise ajal on määratud mälu hulk hõivatud.

Nüüd asume virtuaalse kõvaketta kallale. Kõigepealt küsib ta, kas kasutada olemasolevat või luua uus.

Järgmisena virtuaalse kõvaketta tüüp. Kui ei tea, siis parem jätta samaks (VDI).

Järgmisena annab valida, kas ketas on dünaamiliselt kasvav või hõivab kogu mahu kohe alguses.

Järgmisena saab valida virtuaalse ketta nime ja suuruse.

Ja olemegi alguses tagasi, ainult et nüüd pole see enam tühi.

Kui nüüd käivitada, tervitatakse kasutajat igasuguste teksti täis aknakestega. Need tasub läbi lugeda, sest seal võib kasulikku infot olla. Põhiline on see, et külalisoperatsioonisüsteemist välja lülitumine käib parempoolse Control klahviga.

Muuhulgas ilmub ette ka alljärgnev aken:

Seal saab CD-rommi emuleerida kasutades eelnevalt alla laetud ISO-faili.

Ja voilaa - installimine alaku! Vastavalt sellele, kui tegija tunne on, saab valida teksti- ja graafilise versiooni vahel. 

Siinkohal tekkiski mul probleem virtualiseerimisega. Peale "Install" või "Graphical Install" asi hangus. Akna all ribal märkasin kiibi pildikest, mille peal on V-täht ja see oli hall ehk inaktiivne. Tegin arvutile restardi ja BIOS-is Security vahekaardil oli valik "VT" mis oli Disabled. Muutsin selle ära ja nüüd pääsesin juba avaekraanist edasi.

Esimene asi on kohe keele valik. Kuna ma olen imelik, siis valisin Eesti keele:

Vahepeal küsitakse arvutile võrgunimi. Selgitavad tekstid on üllatavalt head kogu paigaldamise vältel.

Järgmine on domeeni valik, mis üldiselt pole üldsegi tähtis.

Juurkasutaja parooli määramine:

Tavakasutaja ülesseadmine:

Vahepeal toimub riistvara avastamine ja siis läheb ketaste partitsioneerimiseks. Üldiselt seal midagi muuta vaja ei ole, lihtsalt läbi klõpsata.

Siin on vaja täpp valiku "Jah" ette panna:

Järgneval paaril leheküljel on pakihalduri seadistamine. Kui keel jäi näiteks Inglise peale või sai valitud mõni muu, siis siin tasuks küll valida geograafiliselt lähim riik.

Järgnevatel lehekülgedel on veel natukene pakiarhiividega seonduvat, peale mida algab tarkvara paigaldamine. Võtab kuskil 30 minutit.

Jätkub...